Ehitame kodu! Oleme väärikad kultuurrahvana!
24. veebruar on meie vabariigi aastapäev. Sel korral on huvitav number 99, kuid millegipärast räägime rohkem juba numbrist 100 kui 99, ehkki viimane on vahvam. Üheksakümmend üheksa aastat tagasi kuulutati välja “Manifest kõikidele Eestimaa rahvastele”.
Mida aga seal manifestis kirjutati? Ilmselt paljud meist enam ei mäleta, ehkki tegemist on meie ajaloos olulise põhiseaduse hälldokumendiga. Tähelepanuväärne on, et juba manifestis räägitakse diskrimineerimise keelust ja sellest, et igaühel meist on õigus riigi kaitsele (p 1), rõhutatatakse ka teistele rahvustele meie riigis nende õiguste tagamisest (p2), tuuakse välja kõikide kodanikuvabadused (p3).
Manifesti lõpus on kaunis lause, mis soovib, et ka rahvusvaheliselt oleks Eesti silmapaistev (“Asu ehitama oma kodu /… / et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres!”). Aastal 2017. on Eesti NATO ja Euroopa Liidu liikmesliige, samas ei ole meil veel ühtegi Nobeli auhinda… Jah, meil on Pärt kui enim mängitud kaasaegne helilooja!
Igal juhul aga tasub üle lugeda see oluline tekst, mistõttu toome ta siinkohal tervikuna.
„Manifest kõigile Eestimaa rahvastele
Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb, mil “kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama” ja et “kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma”.
Nüüd on see aeg käes.
Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta. Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enese määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:
EESTIMAA tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale ISESEISVAKS DEMOKRATLISEKS VABARIIGIKS.
Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega – Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõplik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.
Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol. Kõigi naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.
Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseeritakse. Kuni Eesti Asutav Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõplikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:
1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.
3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.
4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada.
5. Linna-, maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jatkama.
6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsioonid linnades ja maal.
7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialdastel demokratlistel alustel.
E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista,
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokratline Eesti vabariik!
Elagu rahvaste rahu!
EESTI MAAPÄEVA VANEMATE NÕUKOGU
24. veebr. 1918. a.“
Kas polnud mitte huvitav ja mõtlemapanev lugemine? Tihti me unustame selle päeva sügavama tähenduse ära selles pidustuste virr-varris. Eriti tänases muutuvas maailmas, kus taevas Euroopa kohal – ega ka Ameerika kohal – ei ole enam helesinine, vaid sinna on kogunenud rünkpilvi, mille kohalolu ei saa unustada. Iseseisvust tuleb hellalt hoida ja tunda selle üle ka rõõmu.
Kiluvõileivad ja kolm meetrit vana eestiaegset tammelauda
Üldiselt hingavad eestlased sel päeval kõik samas rütmis. Lipuheiskamine, paraad, kiluvõileivad, tort, presidendi kõne, kontsertetendus ja siis on silmad ekraanil, sest Eestis loetakse riiklikult olulisi tibusid veebruaris! Igatahes püüame kõik teha ju ilusa pidulaua ja veebruaris juhtub seda üsna tihti, et perekond tuleb jälle kokku ja istub ühe laua taha.
Veebruar on üldse huvitav kuu, sest siis on sõbrapäev, vastlapäev (tihti!), vabariigi aastapäev ning see on ka kuu, mil eesti lauljad hakkavad rohkem laulma. Üleüldse on see kuu, mil eestlased vaikselt hakkavad talveunest ärkama, sest päevad lähevad kukesammul pikemaks. Tahaks minna õue, kui poleks sedavõrd kehva suusailma! Saarerahvas ja mandrirahvas ootab jääteed, mis viimastel aastatel end väga harva ilmutab. Inimesed hakkavad oma kuure-aitasid ja kappe üle vaatama, et mida seal headest vanadest aegadest leidub. Just täna õnnestus ühes kodus näha põletatud mustritega õllakappa ja vakka, ilmselt 150 aastat vanad, keisrinna Anna hõbemündiga kaelaraha ja kristallist üheroosi vaasi. Õllekapp on näinud nii tsaari-kui eestiaega, kapa omanik ajalooõpetajast vanahärra teadis pajatada maaelust eesti ja nõukogude ajal. Ja mitte ainult noorusenostalgia ei teinud neid mälestusi helgeks.
Mõtlesime, et toome siin välja oma kuus lemmikut hetkel eAntiigi vanavarapoest. Lemmikud on eestiaegsed!
Lemmik # 1 : tamme- ja jalakapuust pikendatav söögilaud 1920-30ndatest, mille mõõtmeks on 264 cm! Veebipoes leitav siin.
Lammik nr # 2 : minimalistliku vormiga Lorupi pitsid. Saadaval siin.
Lemmik # 3 Franz Krulli tehases valminud malmist ahjuuks, Pelgulinnast Tallinna tüüpi majast, mis ehitatud eesti ajal. Saadaval siin.
Lubasime küll kolm lemmikut, kuid toome siin ühe veel välja. Nimelt on tegemist hiigelsuure kangastelgedel kootud tekiga, toodud Muhust, kuid kootud arvatavalt Läänemaal-Kullamaal. See on vähemalt 100 aastat vana! Seega on tegelikult vanem kui meie riik, vanem kui meie “Manifest kõigile rahvastele”! Ajahammas on jätnud ka oma jälgi, kuid värvid on erksad. Veebipoes saadaval siin.
Meie heiskame oma lipu teki!
Head vabariigi aastapäeva!
MÖTETE VANAVARAPADA 