Vanaemad ei blogi? Puhta vale jutt! Ikka blogime küll!
Jah, antiigikas kingib antiiki
Perekondlike sündmuste ajal võib pühendunult antiigikalt (loe: antiigikaupmehelt) eeldada vanavaraliste kingituste kinkimist ka lähedastele. Sama ka kingitusega esiklapselapsele, kes sündis 2014.aastal. Nimetagem teda Herneks.
Tegemist oli pikemaajalise protsessiga, sest kõigepealt tuli leida ajalooga – pigem praktiline – ese. Paraku meie enda perekonnast ei ole vanu mööbliesemeid säilinud. Õigel ajal sattus meile poodi eestiaegne lapsevoodi. See on küll harva, kui antiigikas jätab mingi eseme endale. Kingsepp on ikka kingadeta! Kuid sellel korral ese poodi ei jõunudki!
Pikendatav kasepuust lapsevoodi Saaremaalt
Lapsevoodi tuli (antiigikate argikeeles tähendab see seda, et sealt on pärit, mitte et ese ise oleks jalad alla võtnud) vanast üpris mereäärsest talust Saaremaalt Siiksaare-Oessaare kandist. Voodi tegijat ei tea, kindlasti ei ole see Lutheri vabrik, ilmselt väiksem kohalik aga meisterlik tegija.
Voodi vajas veidi korrastamist, mõned liistud said liimitud ja kasepuu sai uue viimistluse. Voodil oli peal ilmselt nõukogudeaegne punakaks tõmmanud lakikord (ei, ei tulnud pähegi seda valgeks värvida!), nüüd on viimistlus heleda kase karva. Naturaalne. Joonestub välja puidu looklev tekstuur. Värske ja hingav. Sobib kokku perekonna magamistoa mööbliga, mille krooniks on Lutheri riidekapp.
Voodi omapäraks on pikemakstegemise võimalus, milleks peab vaid otstest tõmbama. Tänu sellele sobib ta nii päris vastsündinule kui ka suuremale lapsele. Juba paariaastane saab kenasti üle serva ise sisse-välja ronida. Voodit saab pikendada pea kaks korda.
Voodi läks Pelgulinna, on kasutuses olnud juba kaks ja pool aastat ning kasvab praegu koos beebiga. Kuna voodisse saab lihtsalt sisse hüpata, siis päevasel ajal meeldib väikesele Hernele sinna sisse oma karvaseid mänguasju viia ja seal niisama tegutseda.
Kui voodi ühel hetkel jääb väikseks Hernele, siis kahe toreda tütre emana on loodetavasti veel beebimugulaid loota. Seega voodit jätkub pikemaks!
Tõeline titehäll Kullamaalt
Aga, aga…ehkki beebihälle on harva leida, siis on meil üks poes olemas, kus ilmselt paljud väikesed eesti beebid on üles kasvanud …
Sündamekestega titehäll on mandrilt Kullamaa kandi talust, vajab veidi kohendamist enne kui last sinna magama saab panna. Ootab beebit siin. See on kaunis sisustuselement ja uus perekonnareliikvia, kuhu paigutada kõige pisemaid, et neile hällilaule laulda. Edaspidi – uute beebide ootele jäädes – saab sinna sisse panna nukusid ja kaisukarusid.
Lisaks, väikesele lapsele on leida ka tore ja ehe kiik! See on ainulaadne kiik, mille Kullamaa talumees on oma lapsele meisterdanud. Leitav siit.
Kui aga juhuslikult otsite suuremale lapsele voodit, siis on ka selline Kuressaare Kauba tänava poes olemas!
Hällilaulu mütoloogiast
Muide, Eesti rahvakultuuris arvati, et kui ema või vanaema laulab lapsele hällilaulu, siis sellega kaitstakse last halbade jõudude eest. Eesti etnograafia sõnaraamat toob välja ka veel selle, et vanasti levis uskumus, et hällilauluga saab mõjutada lapse elukäiku.
Kaasajal on hällilaulude laulmine vist küll ennekõike beebi uinutamiseks…sellest ka vastavad laulusõnad. Kes ei mäletaks “Entel-Tenteli” lastelaulu “Nuku hällilaul”
“Uinu, mu kallis lapsuke, hällis,
uni on sulgend linnukse suu.
Väsind su väiksed jalad ja käeksed,
nii laulis mulle emake ju.
Laulan nüüd sulle ma,
uinu, hellake, sa.
Laulan kui ema ma,
une toon magusa.
Uinu, mu kallis lapsuke, hällis,
tuul mängib kannelt kastanipuus.
Õrnalt sind hoian, hoolsalt sind valvan,
nii laulis mulle emake ju.”
MÖTETE VANAVARAPADA 