Müüt või tõsi – antiigikad on mehed?

Kuressaare, mis ei ole mitte ainult Eesti päikesepealinn, on ka Eesti mitteametlik antiigipealinn, sest seal on viis antiigipoodi. Tähelepanuväärne on see, et vaid ühte peab naisterahvas! Teisi poode peavad muhedad meesantiigikad! Tervitusi teile! Kuressaare antiigiteest kirjutasime möödunud aasta lõpus, vt siia “Kuressaare – 5 talvist antiigipärli”.

Kuna käes on naistepäevanädal, siis räägime antiigikaupmeestestnaistest. Antiigikaid, kes oleksid naised, leidub Eestis vaid käputäis. Jah, leidub neid, kes oma partnerite kõrvalt sellega tegelevad, kuid peale enda teame veel vaid ühte head prouat Tallinna vanalinnast, kuid ülejäänud amet on seniks olnud – arusaamatutel põhjustel – meeste pärusmaa. Hakkasime mõtlema, et milles võib olla põhjus, et  antiigiäri soolise võrdõiguslikkusega on samad lood nagu presidendiametiga, et üks viiest (alates Pätsist) on naine?!

14502856_1101539989961149_6201263691849669309_n.jpg
Härrad Mõmmid antiigilaadal Kurtnas 2016. a oktoobris

Neli kultuurilist ja vähemproosalist põhjust miks antiigikaupmehed on mehed 

Käes on aga 21. sajand ja ka Eestil on naispresident, siis tasuks mõelda, et miks, miks, miks on ikkagi antiigikaupmehed traditsiooniliselt olnud mehed? Leidsime neli põhjust, mõned kultuurilised ja teised vähemproosalised.

  1. Kõige peamine põhjus on selles, et vanad asjad on rasked. Antiigiäri osa on füüsiline töö, kus tuleb tassida, tirida, lükata kohmakaid raskeid esemeid.  Kuna antiigiäri ei ole statsionaarne, vaid liigub ja on pidavelt ratastel, siis tuleb osaleda laatadel ja otsida kaupa. Esemed on aga rasked ning neid on palju. Üksinda eestiaegse tammepuidust laua vedamine ei ole kergemate killast…
  2. Pidevalt on vaja olla liikvel, see on võimalik siis, kui pole väikelapsi või kui tibud on  juba pesast välja lennanud. Ka seegi on limiteerinud naiste ametivalikud. Seni ei ole veel Eestis antiigikaupnaist, kelle abikaasa oleks isapuhkusel.
  3. Ajaloohuvi oli ajalooliselt meeste pärusmaa, vanu esemeid ostsid enne pigem meesterahvad, mistõttu oli pakkumine ka meestelt-meestele. Igasuguste asjade kogujad on olnud – ja on praegugi – enamasti mehed. Miks on kogujad meesterahvad? Selle üle peab eraldi mõtlema.
  4. Viimane vähempoeetiline põhjus seisneb selles, et antiigimeestel on reeglina transpordivahendiks suuremad autod-bussid ja tihti ka A- kategooria load, mistõttu nad saavad transportida suuremate autodega suuremaid esemeid. Suurte esemete müümine on aga tulusam, mistõttu on see amet ka mehi rohkem ligemale tõmmanud.
12079200_870629709718846_7608366420575749516_n.jpg
Meie head kolleegid Kuressaarest, Pika tänava antiigiäri pidaja Rene ja Arensburgi antiigipoe pidaja Andrus. Nende juurde viib antiigitee siit.

Seega pole müüt, et antiigiäri on olnud meeste pärusmaa.

Naine antiigiäris – lendame vastutuult 

Kõigutame  status quo‘d, sest ka naine saab olla piloot antiigiäris. Füüsiliste tööde puhul – tõsi – tuleb tihti paluda abikäsi. Täname siinkohal lahkeid nõu ja jõuga abistajaid, vt pilti üleval! Muus osas aga takistusi ei ole. A-kategooria lube pole ka vaja, sest aitab hädast välja meie ümara taguotsaga Berlingo ning kaubavalikud tuleb modifitseerida – vähem kolakaid esemeid, rohkem väiksemaid  (loe: tõstetavaid) esemeid.

Paradigmamuutus klientide osas tekkis pärast majanduskriisi – vanavara hakkasid ostma ka naised. Mitte ainult mehed ei peitnud teise maailmasõjaaegseid tünne kuuris (tihti naistele pinnuks silmas!), vaid naised hakkasid samuti peitma eestiaegseid nõusid (tihti meestele pinnuks silmas!) köögikapis.

Kuidas erineb antiigipood, mida tüürib naispiloot?

Oma mätta otsast vaadatuna saame öelda, et antiigiäris saab tegutseda ka naisterahvas. Siinkohal aga võib tekkida küsimus, et kas üleüldse ja kuidas erineb naisantiigika pood meesantiigika poest? Üldiselt on antiigipood nagu antiigipood ikka. Vahe peitub vast mõningates detailides.

_DSC1901.JPG
Naisantiigikas Irene tegutsemas Vintage Tallinnal 2016. a mais. Lillepotid,  puud ja põõsad on laatadelgi kaasas 🙂

Esiteks, vorm – lilled on vaasis ja pärast vananaistesuve hakkavad küünladki poodi jõudma. Naisterahva peetud antiigipoes lõhnab kohvi, lillede ja küünalde järgi. Toome ühe võrdluse, mille tõi antiigikaupmees (!) antiigikaupnaise poodi külastades – nimelt ei ole naisantiigika poes mitte mingil juhul “vanavara kopitanud hõngu”,  selle asemel on seal “Vanavara sametine hing”! See on küll radikaalne võrdlus, sest paljud antiigikaupmeeste poed on värske õhuga, kuid – tõsi – hooajaliste lillede lõhna seal ei ole, pigem domineerib puit, raud ja tugevamad aroomid.

Teiseks, sisu – poes on vast rohkem etnograafilisi esemeid, keraamikat, muud tekstiili (alati puhtad ja triigitud!), klaasi, ehteid  ja vähem raudesemeid. Rohkem eesti läbipaistvat klaasi kui sõjaajalooga seotud esemeid. Meesterahvas ei viitsi tihti nn pudiga tegeleda, sest see on vähemtasuvam. Jah, seitsmekümnendate klipskõrvarõngaste müümine ei ole sama tulus kui suure Lutheri puhvetkapi müümine, aga keegi peab ka neid müüma, et hoida väiksemat moepärandit.

_DSC4056.jpg

eAntiigi pood Kuresaares omab laialdast valikut Eesti klaasi, keraamikat ja tekstiili ning ehteid, mille kohal hõljuvad lille-, kohvi-, ja küünlaaroomid. Selles vast peitubki tema feminiseeritus ja sellega rikastame antiigimaastikku Kuressaares ja Eestis. Kui kõik oleks täpselt samasugused, siis olekski ju igav.

Head naistepäeva ja tulge külastage Kuressaare antiigipoode!

 

 

 

 

Advertisements

One Comment Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s