Kahetuhande kolmeteistkümnenda aasta kevadel ostsime kaks istikut – jaapani kirsipuu ja mandlipuu. Mõlemad roosad. Kui mandlipuu käis esimesel aastal meiega kaasas laatadel, siis kirsipuu oli meie Kuressaare poes. Pärast aga said mõlemad maha istutatud Kuressaarde, meie poe juurde.
Sellel nädalavahetusel leidis sakura oma tee ka Kuressaarde.
Kirss puhkes õide. Mandel on ootel.
Lõhnab kevade järgi, vähemalt homseni!
Raske on leida vist kedagi, kelle hinge ei paita ja keda ei inspireeri õitsevad kirsipuud. Seetõttu on neid ka kunstis üsna palju kujutatud. Jaapanis käidi õitsevaid kirsipuid juba Nara perioodil (aastatel 700-794!) imetlemas ning peagi sai traditsiooniks õitsvate kirsipuude all piknikku pidada ning saket mekkida, niisama jalutada ja elu üle mõelda.
Meil ei ole Kuressaares küll kirsimetsa, kuid kaunis kirss on sellegipoolest. Jaapani kirsid marju loomulikult ei kasvata.
***
Meie kolm lemmikteost sakurast on Hiroshigelt, van Goghilt ja tundmatult 17 saj. India kunstnikult. Hinga üks sõõm värsket õhku ja rända maali sisse … või tule Kuressaarde meie kirsipuu juurde.
MÖTETE VANAVARAPADA 