Neile vanavaragurmaanidele, kes elavad Pelgulinnas või Kalamajas, on Tellikivi igalaupäevane kirbuturg kindlasti nädalavahetuse üheks lahutamatuks osaks. Mais alustas kirbuturg välihooaega, siseruumidest väljamurdmist tervitas päike.
Mis on kirbuturg? Kust pärineb kirbuturu mõiste – kas sellest, et kirbuturul müüakse esemeid, mis on kirpe täis? Kuidas käia ostlemas kirbuturul? Uurisime ja mõtlesime kaasa.
Kirbuturg kui igamehe (-naise) turg
Kirbuturud ei ole antiigi- ega ka vanavaralaadad. Kirbuturul müüvad tavalised inimesed oma asju, mis võivad (kuid ei pruugi) olla vanavaraväärtusega. Enamasti on müügil lihtsalt kasutatud asjad, sekka mõningaid vanemaid esemeid. See ongi kirbuturu väärtus, sest otse loomulikult mitte igaüks ei otsi oma elus eranditult vanavara.
Seega ei ole kirbuturul üldjuhul elukutselisi antiigikaid müüjate seas. Erandina kindlasti on müüjaid, kes tegelevad vanavaraga. Nende letid eristuvad, sest seal uusi esemeid ei leidu. Näiteks müüvad nad vanu mänguasju, vanu raamatuid, vanu nõusid, vahel leidub ka mööblit. Nende letid on äratuntavad (vt pilte allpool), sest vanavara on esiplaanil. Tavamüüjate lettidel on vanad asjad uute asjadega segamini. Pigem leidub viimaseid rohkem kui esimesi. See ongi kirbuturg, mitte vanavaraturg.
Kui aga vanavaragurmaanil on kindel soov leida vanu Tarbeklaasi teeklaase, siis tasuks teha tiir kõigepealt tervel kirbuturul ja siis kui neid sealt ei leia või kui – mõnikord ekslikult – küsivad tavamüüjad topelthinda, siis tasuks küsida Tarbeklaasi vanavaramüüjatelt, kellel seda kindlasti leidub.
Kirbuturu omapärane nimi – kas kirbud on pealekauba?
Kirbuturg tuleb prantsuskeelsest sõnast marché aux puces (otsetõlkena kirbuturg). Viitab see legendi järgi kirbulistele, kes elasid vana mööbli ja vanade riiete sees, mis siis omal ajal toodi müümiseks kapipimedusest päevavalguse kätte ja kus tõepoolest võis leida kirbulisi. Tänan, ei, kirbuliste pilti siia üles ei pane!
Seega Prantsusmaal hüüdsid kirbuturumüüjad (pool)huumoriga, et “kirbud pealekauba!”. Prantslastele aga meeldivad veidrused ja anektootlikku mõistet hakati kasutama turunimena. Sedasi see nimi hakkaski oma elu elama. Juba 1900ndatel anti välja postkaarte, kus peal oli Pariisi suurim kirbuturg (porte de Clignacourt) ja kasutusel mõiste marché aux puces.
Huvitav on see, et Pariisis tekkis suur kirbuturg, sest Napoleon III palkas arhitekti, kes muutis Pariisi linnasisest planeeringut sedasi, et lõi suured uhked bulvaarid, kust aga vanavarakauplejad välja löödi, sest need ei olnud piisavalt uhked. Neile kauplejatele pakutigi uut kohta Pariisi linnaääres, kuhu loodi 1860.a kirbuturg, mis tegutseb tänapäeval pigem vanavaraturuna ja on lisaks ka suur turistimagnet. Nüüd aga tuuakse kirbuturud taas linnasüdamesse, seda ka Pariisis (ehkki vanad turud jätkuvalt jäävad).
Telliskivi kirbuturg kui Tallinna kirbuturukultuuri näide
Tallinna suurimat kirbuturgu korraldab MTÜ Eesti Kirbuturg, mis kasvas välja Uuskasutuskeskusest ning mille eesmärgiks on arendada kirbuturgude kultuuri. Esimene kirbuturg Telliskivis toimus 2009. aastal. Tänasel päeval on see Pelgulinna-Kalamaja identiteedi lahutamatuks osaks.
Turul on tihti põnevat kaupa, mida on kodust kaasa toonud täiesti tavalised eesti inimesed, meie inimesed. Leida võib kasutatud esemeid, käsitööd, lasteriideid, vanu ehtelaekaid, raamatuid, lasteriideid, mänguasju, vanu asju… Iga turg on seetõttu omanäoline. Ostlejad on kohalikud, turistid ning ka antiigikauplejad, kes leiavad sealt mõnikord põnevaid esemeid.
Sellel korral olid turul kauplejad – vist tingitud ka saabunud kevadest – äärmiselt rõõmsad ja sõbralikud. Naeratused, naljaviskamised ja üleüldine sõbralikkus. Näiteks andis üks kena neiu oma kolmest õhupallist ühe meie mudilasele, kes suurte silmadega leti külge seotud õhupalle vaatama jäi. Täname veelkord head müüjat, kelle käest me isegi midagi ei ostnud.
Samas tuleb möönda, et mõnikord on turgu külastades küll jäänud mulje, et mõned müüjad leiavad, et kõik, mis vähegi meenutab vana, on potentsiaalne väärtusallikas, mistõttu õigustab hingehinda. Ilmselt levib kuskil müüt, et Pelgulinna-Kalamaja elanikud (mõned armastavad kutsuda neid ka hipsteriteks) raha ei loe ja ostavad ükskõik-mis-hinnaga-retrokaupa. Nii see nüüd ka ei ole…
Uudistasime aga sellel laupäeval, et mida leidus esimesel väliturul 2017. aastal. Päris ilma kaubata me tulema ka ei saanud, sest kaasa tuli vana mänguasi hani ja raamat “Viisk, põis ja õlekõrs” 1980ndast aastast.
Siin on meie mini-fotoreportaaž.
Siin on kolm soovitust turu külastajale
- Kirbuturul tasub käia hommikul võimalikult vara, sest siis on lettidel veel parimat kaupa, olgu selleks siis lasterõivad või vanavara.
- Turul tasub hinna üle alati kaubelda, sest see ongi turukaubanduse ja tavapoodide erinevus. Tihti on müüjad hea meelega nõus kaupa tegema ja oma kaubast lahti saama, selmet et kogu tavaari tagasi koju viia. Hinna üle tingimine on aga ostjale pigem edukas turu lõpupoole, kui päev hakkab lõppema.
- Nähtud asja ei tasu ehk kohe ära osta. Näiteks tasub müüjalt küsida hinda, kui see aga tundub liiga krõbe, siis teha tiir turul ja siis tagasi tulla ja pakkuda veidi madalamat. Juhtub, et müüja on näinud, et hind on liialt kallis, mistõttu on nõus selle nüüd maha müüma. Teatud asjade väärtus aga loomulikult ajas ei muutu (tõeline väärtuslik antiik).
Hea on, et eesti inimesed enam oma laupäevakut kaubanduskeskustes ei veeda (nagu see oli kombeks 1990ndatel). Taaskasutus on leebe looduse vastu ja lisaks kõigele ka demokraatlik.
MÖTETE VANAVARAPADA 